Universaalne inimõiguste keel – rahu garant

Karin Ahven

Inimõigused on rahvusvahelise õiguse oluline osa. Inimõigused on igal inimesel sünniga, neid ei pea kuidagi välja teenima. Inimõiguste alusväärtused on inimeste võrdsus ja inimväärikus, mida inimõigused sisustavad ja tagavad. Seetõttu ei saa inimõigustest loobuda ega neid kelleltki ära võtta – tegu on inimväärikuse garandiga, õigustega, mis kehtivad kõigile inimestele igal pool ja igal ajal ükskõik millises maailma punktis.

Inimõigused on ka Eesti õigusruumi oluline ja keskne osa. Inimõiguste ja nende aluspõhimõtetega tuleb arvestada iga õigusakti vastu võtmisel, korralduste ja toimingute tegemisel. Inimeste õiguste kaitseks võib riik kasutada sunnijõudu ja vajadusel peabki seda tegema. Õiguskaitseorganite, sh kohtu töös on inimõigused kesksel kohal. Just selles raamistikus peaks oma kodanikega suhtlema riigivõim.

Nii jõuab rahvusvaheline õigus meie igapäevaellu. Inimõigused eksisteerivad igas eluvaldkonnas ja igal ajahetkel. Võib-olla enim tuntud või kõlapinda tekitanud inimõigus on õigus võrdsele kohtlemisele, mille väljenduseks on mitmetes õigusaktides sätestatud diskrimineerimise keeld, näiteks töösuhetes või hariduses. Selle õiguse ja põhimõtte kohta kuuleb küll tihti teatavat aasimist või mõtteavaldusi stiilis, et diskrimineerimisekeelu järgimisega minnakse üle võlli või et tegu on hoopis sisutühja moesõnaga vms. Aga mõelgem, mis juhtuks, kui seda ei peetaks oluliseks? Millised näeksid välja meie kasvõi meie töösuhted? Milline oleks ühiskond?

Inimõigustest ei räägi me aga üksnes riigivõimu ja inimese suhte kontekstis. Ka inimene inimesega suhtes on oluline üksteise kohtlemine inimesena. Näiteks reisides võõrasse riiki ootame sõbralikku ja külalislahket vastuvõttu. Täpselt samuti sõbralikult ja külalislahkelt peaksime käituma Eestit külastavate välismaalastega, vaatamata nende inimeste rahvusele, nahavärvile, soole, usutunnistusele, keelele või päritolule.

Inimõigustest teadlik olemine aitab meil oma elu ja toimetusi korraldada, paremini mõista teisi inimesi ning arendada omavahelist suhtlust ja koostööd. Riik koosneb inimestest ja just need inimesed – kõik koos ja igaüks eraldi – määravad, milline riik on. Riik on oma inimeste nägu. Ühiskonna sidususe ja toimimise määrab inimeste suhtumine üksteisesse ja sellest johtuv käitumine. Koostöö, üksteisega arvestamine ning viisakas suhtlemine annavad riigile näo, mida ilmselt sooviksime näha.

Valides vastavalt oma esindajad ning nõudes neilt vastavat poliitikakujundamist, kujundame kodanikena ka riigi välispoliitilist nägu. Inimõigused saavutasid oma positsiooni rahvusvahelises õiguses pärast Teist maailmasõda ja neist hakati palju rääkima kõikjal maailmas. Sõjakoledusi ei soovinud keegi enam kogeda ja sellest mõttest kantuna võeti vastu ÜRO harta ning inimõiguste ülddeklaratsioon. Riigid soovisid kujundada maailma, kus riigid oleks sõbralike, mitte vaenulike nägudega, sellised, kellega saaks teha koostööd, mitte sõdida. Nii ÜRO harta kui inimõiguste ülddeklaratsiooni eesmärk oli ja on tagada maailmas rahu ja julgeolek ning vältida sõda. Inimõiguste austamine ja kaitse on selle eelduseks.

Universaalsed inimõigused on nii justkui erinevaid rahvaid ühendavaks keeleks, mida enamus inimkonnast kas teadlikult või teadmatult valdab. Loodan, et saan selles blogis kirjutades anda panuse, et aidata selle universaalse keele tundmist ja kasutamist ning selle abil suhtlemisoskust veidi lihvida.

Toimetanud Mariann Rikka

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s