Rain Kooli: Häälekas populismivastasus võib selle seemned laiemale paisata

Rain Kooli osundab, et populismi kritiseerides tuleb olla tähelepanelik selles osas, kuidas kriitikat teha, sest väga häälekas kriitika võib tuua soovitule vastupidise tulemuse. Aga kuidas siis olulistel teemadel rääkida? Kuidas leida tasakaal liigse teravuse ja liigse vaoshoituse vahel nii, et tulemus on piisav teravus ja selgus?

Lingvistikaprofessor Ruth Wodak on meieni toonud mõiste populistlik igiliigur. Oma olemuselt tähendab see seda, et heade kavatsustega ajakirjanikud ja poliitikud satuvad ikka ja jälle populistide lõksu, kui nood järjekordse provokatiivse teravusega lagedale tulevad. Tekkiv kõmu aitab populistidel oma sõnumit levitada ning lõpuks tulevad nad – parlamentaarsete õiguste kaitse all – olukorrast pea puhta nahaga või suisa võitjatena välja, esinedes ainuvõimaliku tõe eest seisvate ohvritena, kirjutab ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli.

Nädal tagasi tegi riigikogu kõnepuldis oma suu lahti konservatiivse rahvaerakonna EKRE esimehe poeg, partei aseesimees ja parlamendifraktsiooni juht Martin Helme. Ja ütles hulga ennekuulmatult ründavaid sõnu kolme kohtuniku kohta, keda ta ka nimepidi nimetas.

Helme reaktsioon oli vastureaktsioon. Kohtunikud, kelle kohta Helme sõnad käisid, tegid jaanuaris otsuse, mille järel kandis Harju maavalitsus Eesti rahvastikuregistrisse esimese samast soost abielupaari. Nad pidid otsustama, mida teha samast soost paari Rootsis sõlmitud abieluga olukorras, kus kooseluseadus küll kehtib, aga selle rakendusakte pole suudetud vastu võtta.

Helme teadis väga hästi, mida ta tegi. EKRE toetus on kaheksa protsendini vajunud ja parteis köeb sisetüli ning ühe partei jaoks on see olukord, kus on (nagu me IRLi näitel oleme kogenud) isegi natuke meeleheitlikult vaja midagi ette võtta.

Homoseksuaalsuse meeldetuletamine on aga üks kõige lihtsamaid võtteid, millega Eesti inimesed end võdistama panna. Kusjuures ma julgen väita, et paljud Eesti elanikest võdistavad end samast soost paaridest kuuldes või neid nähes seetõttu, et kujutlevad kusagil teadvuses homoseksuaalset vahekorda ja kuna valdav enamus eestimaalastest on heteroseksuaalsed, siis tunnevad nad sellest kujutluspildist ka vastikust.

(Oma kogemusest võin öelda, et ärge kujutlege ja te suudate samast soost paaridesse ning nende kooselusse ja õigustesse ka täiesti rahulikult suhtuda. Ja nii palju kui ma olen uurinud Eesti seadusandjate plaane või parteide programme, ei kavatse keegi kindlasti ka sundida meid, vastassooiharaid, oma loomusest loobuma.)

Aga igatahes, Helme vastureaktsioon ei jäänud omakorda vastureaktsioonideta. Ja need olid vähemalt sama karmis helistikus kui see, millele reageeriti. Loomulikult kajastati nii Helme ütlemist kui ka sellele järgnenud reaktsioone laialdaselt Eesti meedias.

President Kaljulaiu sõnul seavad sellised väljaütlemised ohtu põhiseadusliku korra ja võimude tasakaalu. Riigikohtu esimehe Priit Pikamäe sõnul on tegu ründega võimude lahususe printsiibile.

Riigikohtu endine esimees Uno Lõhmus nimetas Helme sõnavõttu ohtlikuks pretsedendiks nii õigus- kui ka poliitilises kultuuris. Kohtunike ühing peab Helme öeldut kohtuvõimu autoriteeti kahjustavaks… ja endine kohtunik, nüüdne advokaat Allar Jõks tõdes, et Helme väljaütlemised on võrreldavad Põhja-Korea diktatuuris kuulduga.popul

Kõik reageerijad olid kindlasti heade kavatsustega. Kuid mulle meenus üks äsjane artikkel, kus Turu ülikooli parlamendiuuringute keskuse teadur Niko Hatakka arutles, kas häälekas ja laialdane vastuseis rassistlikule, seksistlikule või muidu sallimatule väljaütlemisele ikka aitab lõpuks saavutada seda eesmärki, mida häälekad vastuseisjad taotlevad – ehk vähendada rassismi, seksismi ja muud sallimatust ning toetust neid oma retoorikas kasutavatele populistidele.

Hatakka sõnul tingimata mitte. Võib juhtuda hoopis nii, et häälekas sallimatusvastasus tõmbab populistidele rohkem tähelepanu ja aitab nende sõnumil varasemast rohkemate inimesteni jõuda.

„Populistlikud liidrid on äärmiselt teadlikud sellest, kui kergelt provokatiivsed sõnavõtud meedias levivad,“ märgib Hatakka ja tuletab meelde lingvistikaprofessori Ruth Wodaki mõiste populistlik igiliigur.

Oma olemuselt tähendab see seda, et heade kavatsustega ajakirjanikud ja poliitikud satuvad ikka ja jälle populistide lõksu, kui nood järjekordse provokatiivse teravusega lagedale tulevad. Tekkiv kõmu aitab noil oma sõnumit levitada ning lõpuks tulevad nad – parlamentaarsete õiguste kaitse all – olukorrast pea puhta nahaga või suisa võitjatena välja, esinedes ainuvõimaliku tõe eest seisvate ohvritena.

EKRE esimehe Mart Helme nädalavahetuse esinemise põhjal võib öelda, et märtri oreooli juba sobitatakse enda pea kohale.

Allikas: ERR arvamusportaal, 27.03.2017

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s