Reaalsuse hävitamine. Lapikust maast on totalitarismini tilluke samm

Kari Käsper

Kari Käsper

Inimõiguste keskuse juhataja Kari Käsper kirjeldab, mil viisil palju-räägitud “alternatiivsete faktide” esitamine, vastutustundetu propaganda ja lihtsustamine mõjutab inimõiguste olukorda. Rääkides näiteks sõna- ja mõttevabadusest, mis on vaba demokraatliku ühiskonna üks peamine alustala, tuleb mõista, et selle õiguse väga oluline osa on ka õigus informatsioonile. Kui info puudub, ei saa rääkida ka sõna- ja mõttevabadusest. Sisuliselt samaväärne informatsiooni puudumisega on aga väärinfo, puuduliku info ja pooltõdede esitamine info pähe.

Muu maailma eeskujul levivad Eestis katsed luua ideoloogiliselt konstrueeritud maailmu: Sputnikust Objektiivini, Telegramist Uute Uudisteni. Need tekitavad umbusaldust ja lõhuvad ühiskondlikku sidusust. Nad ei taha osaleda demokraatlikul arvamuste turuplatsil, vaid on rohkem nagu 1990-ndate Kadaka turg, kus müüdi peamiselt küsitava kvaliteediga piraatkaupa.

Kallutatud ideoloogiatorudest tuleb pidevalt kahte tüüpi sisu, mille eesmärk on rahvast endaga kaasa tõmmata.

Esiteks seavad nad kahtluse alla pea kõik teadmised, hoiakud ning poliitika ja ühiskonnakorralduse, olgu liikumapanev jõud siis peavoolupoliitikute läbikukkumised, kliimamuutuste konsensuse küsimärgistamine või muud vandenõuteooriad. Ühistes huvides leitakse võimalusi, kuidas endale toetajaid koguda: näiteks vastandudes raudteeprojektile või importides võltsprobleeme perekonna või lastekaitse valdkonnas. Vandenõuteooriate loogiline vastukäivus ja eesmärkide sisulised erinevused ei takista ühist tegutsemist. Nende liikumiste eestvedajad ei pruugi ise oma öeldusse uskudagi, nende eesmärk on toota propagandat.

Teisalt keskenduvad need jõud ühe või mitme suhteliselt väheolulise teema ümber, millega tõmbavad kaasa inimesi, kes pole varem poliitikast huvitatud olnud, ent tunnevad muutuva maailma ebastabiilsust otsesemalt või kaudsemalt. Moodsa maailma keerulisuse rohuks pakuvad totalitaarsusele kalduvad liikumised lihtsaid lahendusi. „Perekonnakaitsjaid” ei tundu huvitavat naiste- ega lastevastane vägivald või alimentide maksmata jätmine, pigem kütavad neid üles samast soost paaride püüdlused saada võrdset kaitset oma perele.

Pluralism ei tähenda ainult erinevaid arvamusi, vaid ka võimet enda teadmiste piiratust tunnistada ja soovi astuda teistega heas usus dialoogi. See toetab, mitte ei murenda jagatud reaalsuskäsitlust. Pluralismi kadumine sillutab teed totalitaarsusse. Totalitaarsusele kalduvas ühiskonnas valitseb usaldamatus. Võrdväärsete omavahelises suhtluses tekkinud jagatud maailmataju asemel eksisteerib jõuga kehtestatud „reaalsus”, millega vastuollu minek toob kaasa rängad tagajärjed.

Totalitaarne ühiskond ei teki üleöö: seda luuakse inimestevahelise suhtlemise lõhkumise ja piiramise kaudu. Esmalt seatakse kahtluse alla objektiivne, jagatud reaalsus. Hiljem kehtestatakse oma ideoloogiline arusaam kui ainuõige.

Reaalne maailm on sageli seletamatu, hirmutav ja kaootiline ning mõjub seetõttu paljudele depressiivselt ja eemaletõukavalt. Reaalsuse asemel eelistatakse ideoloogiliselt konstrueeritud maailmu, kus asjad on seletatud, ettearvatavad ja stabiilsed. Samal ajal elame infotehnoloogia revolutsioonilise arengu tõttu kiirelt muutuvas ja üksteisest sõltuvas maailmas, milles valitseb palju poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset ebakindlust ning lootusetuna mõjuvat ebaõiglust.

Totalitaarseid liikumisi hoiab üleval propaganda ja näiline suurte rahvahulkade toetus. Selle puudumine mõjub neile hävitavalt, mistõttu on nad alati umbmäärase „rahva” poolel. Ühe, oskuslikult valitud teema seljas ratsutades ja meediat manipuleerivalt ära kasutades muutuvad nad järsku tõsiselt võetavaks. Sageli ei suuda ka peavoolu poliitikud ega äärmuslaste kriitikud vastu panna kiusatusele langeda samale tasemele: vastata valedele liialduste ja vastupropagandaga, mis viib diskussiooni reaalsusest veel kaugemale ning toodab ühiskonnas segadust ja ebastabiilsust hoopis juurde.

Viimasel ajal on totalitaarsete liikumiste arsenali lisandunud inimõiguste kasutamine kaitsekilbina kriitika eest. Lameda maa teooriate levitajad võrdlevad õigustatud naeruvääristamist tagakiusamisega. Äärmuslased peavad vähemuste vastu vaenu õhutamise piiramist perverssel kombel ohuks sõnavabadusele. Aga väljendusvabadus kaitseb tegelikku pluralismi, mitte selle propagandaga lämmatamist või teiste inimõiguste kahjustamist.

Teistsuguse inimesega suhtlemine aitab mõista maailma objektiivsemalt kui lihtsalt ühest, enda vaatenurgast. Väljendusvabaduse mõte on hoida ja toetada arusaama maailmast, mis on loodud just omavahelise suhtluse kaudu, aga mida me kogeme erinevalt olenevalt sellest, kes oleme ja kus elame. See arusaam ühiselt tajutud reaalsusest loob võimalused aruteluks ja tekitab ühise suhtluspinna. Kui see suhtluspind kaob, kaob ka vaba ühiskond.

Refereeritud Eesti Päevalehes 17.05.2017 ilmunud artikli põhjal, http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kari-kasper-reaalsuse-havitamine-lapikust-maast-on-totalitarismini-tilluke-samm?id=78230012

One thought on “Reaalsuse hävitamine. Lapikust maast on totalitarismini tilluke samm

  1. Pingback: Kuidas ajupesust filmiga aju pesta | Manjana blogib

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s