Me peame julgema rohkem rääkida budismist

Andrev Walden, rootsi keelest tõlkinud Evelyn Höglund

Vägivallakultuur, sh vägistamiskultuur ei ole midagi, mis on seotud ühe või teise religiooniga. Religiooni on küll võimalik vägivalla legitimeerimiseks ära kasutada , kuid religiooniga manipuleerimine ei iseloomusta religiooni ennast. Manipuleerimise põhjal ei saa üht või teist usundit liigitada nn vägivalla- või rahureligiooniks. Näiteks kohtab siin-seal viidet budismile kui tõelisele rahureligioonile. Arvud, mis puudutavad vägistamisi budistlikus ühiskonnas, räägivad aga hoopis vastupidist. Sama kehtib teiste suurte usundite kohta. Alloleva artikli autor näitab ilmekalt, et „ainus ühine punane läbiv joon, mis iseloomustab vägistamisi ühiskondlikus plaanis, on (mitte religioon, vaid) sooline ebavõrdsus.

Hõiva

****

Ainus ühine punane läbiv joon, mis iseloomustab vägistamisi ühiskondlikus plaanis, on ebavõrdsus. Meestekultus.

Vahel juhtub, et mehed saadavad mulle meili ja tahavad rääkida vägistamisest ja kultuurist. Ja kultuuri all peavad nad peaaegu alati silmas religiooni. Ja ainult üht religiooni.

Nii et nüüd ma siis räägin vägistamistest ja kultuurist. Ja kultuuri all pean ma silmas religiooni. Ilmselt.

Kui religioon on naistevastases seksuaalses vägivallas oluline tegur, peaks kogu maailma sellekohast statistikat läbima ühtne religioosne punane niit. Probleem on selles, et selline statistika on keeruline. Seda, kui palju vägistamistest erinevates riikides ametlikult teada antakse, on peaaegu mõttetu omavahel võrrelda, sest erinevused, mis puudutavad valmidust politsei poole pöörduda, ning õiguslikud määratlused teevad need statistilised numbrid enam-vähem kasutuks. Enamik inimesi saab ju aru, et Rootsi naisel ei ole 126 korda suurem tõenäosus vägistatud saada kui Afganistani naisel (Afganistanis, kus on 32,5 miljonit elanikku, teatatakse politseile 160 vägistamisest aastas). Et läheneda relevantsetele arvudele, peame heitma pilgu intervjuudel põhinevatele uuringutele, mis uuristavad sügavale pimedusse.

Siin on käputäis ühiskondi, mis taolistes uuringutes teiste hulgas eriti kurvalt silma torkavad.

Paapua Uus-Guinea. Seda mägist riiki Vaikse ookeani lääneosas piinab seksuaalne vägivald naiste suhtes. Ulatuslikus, intervjuude põhjal koostatud ÜRO uurimuses aastast 2013 väidab 62 protsenti meestest Bougainville provintsis (suurim saar), et nad on vägistanud vähemalt ühe korra. 69,3 protsenti nendest vägistajatest ütleb, et nad on toime pannud rohkem kui ühe vägistamise. Väärib märkimist, et Paapua Uus-Guineas ei toimu enamik vägistamisi lähisuhtes, ja grupiviisiline vägistamine on tavaline: 14 protsenti uuringus osalenud meestest möönab, et nad on osalenud vähemalt ühes grupiviisilises vägistamises.

Kui vägistamiskultuuri vallandab religioon, siis on see riik häbiplekk kristlusele, sest 96 protsenti riigi 6,7 miljonist elanikust on mõne kristliku koguduse liikmed. Enamik neist on katoliiklased või luterlased, aga seal on ka palju adventiste, nelipühilasi, protestantlikke evangeliste, baptiste ja nii edasi.

Moslemielanikkond koosneb hinnanguliselt umbes 4 000 inimesest ehk moodustab 0,05 protsenti.

New Dehli. Ühes intervjuudel põhinevas uuringus aastast 2012 ütleb 92 protsenti naistest India pealinnas New Delhis, et nad on kogenud seksuaalset vägivalda avalikus kohas. Määratlus on udune ja see näitaja on nii kõrge, et asi tundub kahtlane, kuid samas viitab see siiski suurele probleemile – mida võib järelikult seostada hinduismiga. 80 protsenti New Dehli elanikest on hindud, 13 protsenti moslemid ja sikhe veidi üle 5,4 protsendi.

Alaska. USA osariigis Alaskas valitseb pimedus, mis puudutab naiste vastu suunatud vägivalda, nii riiklikus ja rahvusvahelises võrdluses. Uuringus aastast 2010 teatab 37 täiskasvanud naist sajast, et nende kallal on tarvitatud seksuaalselt vägivalda, samas kui 59 naist sajast ütleb, et on kogenud vägivalda ja / või seksuaalset kuritarvitamist.

Kuidas siis religioon asjasse puutub? 62 protsenti Alaska elanikkonnast kuulub mõnda kristlikku kogudusse, kuid siin peame oma kahtlused suunama ka uskmatutele, sest neid on Alaskal lausa 31 protsenti. Moslemeid on 0,5 protsenti.

Indoneesia. Indoneesia, kus on maailma suurim moslemi elanikkond, paistab samuti silma eelnimetatud ÜRO uuringus isegi, kui kõige rohkem murettekitavad arvud kuuluvad Ida Paapua provintsile, mis huvitaval kombel piirneb paremalt poolt nimelt Paapua Uus-Guineaga, kus absoluutne enamus (83 protsenti) peab end kristlasteks. 48,6 protsenti meestest Paapua provintsi pealinnas Jayapura teatab uuringus, et nad on vägistanud vähemalt ühe naise, mis on peaaegu kaks korda rohkem kui Indoneesia pealinnas Jakartas (85 protsenti moslemid), kus vastav näitaja on uuringus 26,2 protsenti.

Kambodža. Amnesty International on väljendanud suurt muret seoses naistevastase seksuaalse vägivalla levikuga Kambodžas ja ÜRO uurimus aastast 2013 näitab, et nende mure on õigustatud, vähemalt mis puudutab grupivägistamisi: 23 protsenti kambodža meestest annab teada, et nad on osalenud grupivägistamises. See on kõige suurem määr nende üheksa vägistamiskategooria hulgast, mida uuring sisaldab. Kambodža on ka ainus riik uuringus, kus grupiviisiline vägistamine on kõige levinum vägistamisviis väljaspool lähisuhet.

Kui sel näitajal on religioossed juured, peame julgema rääkida rohkem budismist. Kambodžas on 96,4 protsenti budistid (theravaada õpetus). 2,1 protsenti elanikest on moslemid. 1,3 protsenti on kristlased.

Etioopia. ÜRO raport leiab hinnanguliselt, et etioopia naistel on suurim risk maailmas langeda oma partneri ohvriks (või tulevase partneri poolse vägivalla, röövimise ja vägistamise ohvriks, sest mõnes provintsis on see levinud kui pealesunnitud „abieluettepanek“). Kuus naist kümnest kogeb elu jooksul seksuaalselt vägivalda. Lapspruudid on tavaline nähtus, 66 protsenti riigi 50 miljonist naisest on abielus enne oma 18. sünnipäeva.

62,8 protsenti riigi elanikkonnast kuulub kristlikesse kogudustesse, tavaliselt Etioopia õigeusu riigikirikusse, samas kui moslemid moodustavad umbes 34 protsenti. Amhara ja Tigray piirkondades, kus lapspruute esineb kõige sagedamini, on kristlasi rohkem.

Amharas on umbes 82 protsenti kristlased ja 17 protsenti moslemid. Tigrays on 95,6 protsenti kristlased ja 4 protsenti moslemid.

USA armee. On mitmeid uuringuid, mis hoiatavad vägistamiskultuuri eest USA armees, kus konfliktipiirkondadesse lähetatud naissoost sõduritel on suurem risk meeskolleegi poolt vägistatud saada kui hukkuda lahingus. 2005. aasta uuringus, kus osales 540 naissoost veterani, ütles 30 protsenti, et neid on meeskolleegide ja/või kõrgema ohvitseri poolt kuritarvitatud, 14 protsenti ütles, et neid on grupiviisiliselt vägistatud ja 20 protsenti ütles, et neid neid on vägistatud rohkem kui üks kord.

USA armees kuulub 66 protsenti kristlikku kogudusse, samas kui 25 protsenti on mitteusklikud. 0,45 protsenti on moslemid (seda on vaid veidi rohkem kui veamarginaal).

Kusagil siin algab pilt vägistamiskultuurist kuju võtma: tüüpiline vägistaja on mees, keda on tabanud vaimne kriis. Ta võib olla ka kommunist, sest nüüd meenub mulle ka, et veidi rohkem kui üks viiest hiina mehest on öelnud, et nad on vägistanud vähemalt ühe naise. Ja et vähemalt miljon saksa naist vägistati vene sõdurite poolt II maailmasõja lõpus, nii et meil on muster.

Või siiski mitte.

Kui see ei ole juba kogu oma selguses ilmsiks tulnud, ütlen, et religioossete seoste otsimine on ühesõnaga nonsenss.

See ei tähenda muidugi, et seoseid ei oleks. On mitmeid, millele osutada, kuid ainus ühine punane läbiv joon nendes keskkondades on sooline ebavõrdsus. Meestekultus.

See on ka ÜRO järeldus. Kui sooline võrdõiguslikkus kasvab, kahaneb seksuaalne vägivald. Vägistamist ennetatakse lihtsalt kõige paremini feminismi abil, selle radikaalse idee abil, et naised on ka inimesed. Täisväärtuslikud inimesed.

See on põhjus, miks neil, kes tahavad rääkida vägistamiskultuurist, kuid ei räägi feminismist, puudub usaldusväärsus.

Vägistamiskultuuri leidub eri määras kõikjal, kust kaevama hakata. Aastal 2013 tegi WHO teatavaks, et füüsiline ja / või seksuaalne naistevastane vägivald on „ülemaailmne rahvatervise probleem, millel on epideemia mõõtmed.“ Vastavalt ÜRO organi aruandele kogeb 35,6 protsenti maailma naistest oma elu jooksul füüsilist ja / või seksuaalset vägivalda.
See on iga kolmas naine meie planeedil.
Ja see haigus esineb kõikides riikides. Kõikide nahatoonide all ja kõikide jumalate selja taga.

Lõpetuseks ühest Euroopa uuringust

2014 viis ELi Põhiõiguste Amet läbi küsitluse 42 000 Euroopa naise seas, mis on arvatavasti läbi aegade suurim uuring naistevastasest füüsilisest ja seksuaalsest vägivallast. Vastavalt uuringule on üks kolmest täiskasvanud naisest Euroopas kogenud füüsilist ja / või seksuaalset kuritarvitamist mingis selle vormis. Halvim oli Taani, kus 52 protsenti ütles, et nad on kogenud mingit füüsilist ja / või seksuaalset kuritarvitamist samas, kui „ainult“ 19 protsenti Poola naistest ütles sama. Soomes oli see näitaja 47 protsenti ja Rootsis 46 protsenti. On põhjust arvata, et ka intervjuu-uuringuid vaevavad metoodilised probleemid.

Allikas: Aftonbladet, 7 mai 2016, http://www.aftonbladet.se/nyheter/kolumnister/andrevwalden/article22771867.ab

One thought on “Me peame julgema rohkem rääkida budismist

  1. Kampuchea kohta käivad ei ole korrektsed: grupivägistamistes osales 5,2% küsitletud meestest. 23% oli grupivägistamiste osakaal kõigist vägistamistest.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s