Avaldada või mitte ehk millal kaalub avalik huvi üles inimõiguse ja vabaduse informatsiooni saada ja levitada?

Karlis Kolk

Õigus informatsioonile – demokraatia alustala

Õigus informatsioo16933464_1329411350472531_3989076_nnile ja täpsemalt õigus ligipääsule informatsioonile, mida riigiasutused valdavad, muutub erinevates riikides aina olulisemaks teemaks. Tihti öeldakse, et informatsioon on demokraatia hapnik.[1] Kui inimeste ligipääsu informatsioonile selle kohta, mis ühiskonnas toimub, piiratakse, on neil võimatu ühiskonnas toimuvast osa võtta. Informatsioon on vajalik, et inimesed saaksid valitsust kontrollida ja ühiskonnas asjakohaseid debatte läbi viia.

Põhimõtteliselt on demokraatia seaduslik kord, kus valitsus tegutseb kooskõlas rahva huvidega. See tähendab, et riigiasutustel on kohustus inimestele informatsiooni avaldada, kui just pole kaalukat avalikku huvi, mis annaks õigustuse seda mitte teha.

Paljud valitsused aga eelistavad olla oma tegevustes salalikud. Seda ei harrasta ainult nn vastuolulised riigid, vaid ka demokraatlikud valitsused. Nad kasutavad erinevaid põhjendusi, et infot salajas hoida – avalik kord, riiklik julgeolek ja laialdasem avalik huvi on mõned näited. Loomulikult on olukordi, kus see on ka põhjendatud, kuid liialt tihti juhtub, et avalik-õiguslikud asutused käsitlevad informatsiooni kui enda omandit, mitte nagu miskit, mida nad kontrollivad ja haldavad inimeste nimel. Seepärast on vajalik, et õigus informatsioonile oleks osa rahvusvahelisest inimõiguste õigusest.

Õigus informatsioonile kui inimõiguste osa

Rahvusvaheline inimõiguste õigus sisaldab mitmeid sätteid, mis jõustavad väljendusvabadust ja õigust saada informatsiooni. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (ICCPR) artikkel 19 (2) sätestab, et igal inimesel on õigus vabalt arvamust avaldada. See õigus kätkeb vabadust hankida, saada ja levitada igasugust informatsiooni ja ideid, sõltumata riigi piiridest, nii suuliselt, kirjalikult kui ka ajakirjanduse, kunstiliste väljendusvormide või teiste vahendite kaudu omal valikul.[2] Inimõiguste ülddeklaratsiooni (UDHR) artikkel 19 sätestab, et igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele. See õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ning vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiirist sõltumata.[3] Artikkel 10 (1) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist (ECHR) sätestab, et Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest.[4] Kõik need sätted erinevatest inimõiguste instrumentidest ei kehtesta ainult väljendusvabadust, vaid deklareerivad selgesõnaliselt ka õiguse hankida, saada ja levitada informatsiooni.

Loomulikult ei ole see õigus piiramatu. Kuigi üldjuhul peaksid avalik-õiguslikud asutused rahuldama kõik isikute päringud informatsiooni järele, on sel üldisel põhimõttel teatud erandeid. Ainult juhul, kui avalik asutus suudab tõestada, et informatsioon langeb erandi alla, võib ta keelduda informatsiooni avaldamast. Selle jaoks kasutatakse kolmeastmelist testi:

  • Informatsiooni piiramine peab seostuma õiguspärase eesmärgiga, mis on seadusega kehtestatud;
  • Informatsiooni avaldamine peab märkimisväärselt ohustama eeltoodud eesmärki;
  • Kahju info avaldamisest peab olema suurem, kui avalik huvi informatsiooni saada.[5]

Üldjuhul kaalub avalik huvi informatsiooni saada üles selle piiramise eesmärgi. Kuid on ka juhtumeid, kus informatsiooni piiramine on õigustatud või pole täielikult selge, kumb huvi on domineeriv.

Snowden  ja Assange– kangelased või kurjategijad?

Ilmselt on enamustele tuttav Edward Snowdeni juhtum, kus endine CIA töötaja ja NSA töövõtja lekitas salastatud informatsiooni seoses USA salaluure globaalse jälgimisprogrammiga. Mõned eksperdid leiavad, et seesugune informatsiooni lekitamine tekitab kahju rahvuslikule julgeolekule, kuna vastav programm oli kasutusel, et terroriste monitoorida.[6] Paljude inimeste silmis on Edward Snowden seevastu hoopis kangelane. Ta on isik, kes tõi päevavalgele massiivse sekkumise inimeste privaatsusesse. Snowdeni pooldajad väidavad, et need paljastused on demokraatiale nii tähtsad, et need kaaluvad üles kahju rahvuslikule julgeolekule.[7] Antud teemal on tänaseni palju diskussiooni ja Edward Snowden jätkab redutamist Venemaal, kuigi tal on suur hulk toetajaid. USA valitsuse silmis on Snowden riigireetur, kes peaks oma tegude eest karistada saama.

Teine märkimisväärne teema on WikiLeaks. WikiLeaks on rahvusvaheliselt tegutsev mittetulunduslik organisatsioon, mis tegeleb salastatud, sageli poliitiliselt tundlikke teemasid käsitlevate dokumentide avaldamisega, üritades tagada dokumentide üleandjatele anonüümsust. Wikileaksi asutas Julian Assange 2006. aastal. Senimaani on WikiLeaks avaldanud üle 10 miljoni dokumendi ja assotsieeritud analüüsi.[8] WikiLeaks deklareerib oma veebilehel, et artikkel 19 ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonist on nende töö alus.

WikiLeaksi veebileht defineerib „põhimõttelise lekitamise” kui vajaliku vahendi võitlemaks korruptsiooniga valitsuse, indiviidi ja korporatsioonide tasandil. Taaskord väidab USA, et WikiLeaks on oht rahvuslikule julgeolekule, kuna avaldab tundlikku informatsiooni. On isegi väidetud, et mõningase informatsiooni avaldamine võib olla eluliselt ohtlik USA kodanikele ja koostööpartneritele.[9] Seesugused väited kõlavad aga üsna kahtlasena, kuna mõningane informatsiooni, mida Assange jagab, viitab võimalikele sõjakuritegudele USA sõjaväe poolt. Vastava informatsiooni avaldamine on vaieldamatult vajalik, et kaitsta inimõigusi ja demokraatiat. Julian Assange pesitseb jätkuvalt Ecuadori saatkonnas Suurbritannias, kuna ta usub, et kui ta sealt lahkub, siis võetakse ta USA võimude poolt vastutusele.

Vajadus kaitsta „vilepuhujaid”

Nii Edward Snowden kui ka Julian Assange on näited nn „vilepuhujatest”. Seda seetõttu, et nad on avaldanud ja avaldavad informatsiooni, mida valitsus on keelanud avaldada. „Vilepuhujad” ei ole ainult ametnikud, vaid ka teised inimesed, kes oma töö käigus tundlikule informatsioonile ligi pääsevad. Selliseid isikuid, kes avaliku üldsuse huvides pääsevad ligi ja koguvad informatsiooni ning paljastavad võimu kuritarvitusi, on vajalik kaitsta kui nn haavatavaid isikuid inimõiguste õiguse mõistes.[10]

„Vilepuhujad” on haavatav grupp, kuna nad on silmitsi süstemaatilise sildistamisega põhjusel, et nad teostavad oma õigust informatsioonile. Euroopa Nõukogu ministrite komitee on sedastanud: „Ikka ja jälle ilmneb, et „vilepuhujad” seisavad sageli silmitsi ükskõiksuse, vaenulikkuse või veel hullem kättemaksuga”, mida esineb mitmesugustes ja arvukates vormides.[11] Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee kutsub oma resolutsioonis 1729 (2010) riike üles kehtestama regulatsioone, mis kaitseks „vilepuhujaid” vaenulikkuse eest.[12] Euroopa Parlament, vastuseks Edward Snowdeni paljastustele, rõhutas „vajadust kaitsta „vilepuhujaid”, kaasaarvatud rahvusvahelisel tasemel”[13]. Ministrite Komitee rõhutab riikide kohustust tagada, et „vaenulikkus „vilepuhujate” suhtes oleks demokraatlikus ühiskonnas nulltolerantsi tasemel.”[14] Ka teised regionaalsed inimõiguste organisatsioonid (näiteks Ameerika Riikide Organisatsioon[15] ja Aafrika Liit[16]) tegelevad aktiivselt „vilepuhujate” kaitsmisega, kes paljastavad valitsusasutuste korruptsiooni. Samuti on endine ÜRO eriraportöör väljendusvabaduse teemal Frank LaRue avaldanud tõsist muret jälgimisseaduste kohta, mis on suunatud „vilepuhujate” või indiviidide vastu, kes soovivad paljastada inimõiguste rikkumisi.[17]

„Vilepuhujate” represseerimine nii otseselt (vägivaldne vaenulikkus, vallandamine, ahistamine, karistavad meetmed, või muu diskrimineerimine) kui ka kaudselt (sotsiaalne survestamine, väljendusvabaduse nõrgestamine) toob tõsiseid tagajärgi. See mõjutab näiteks õigust elule ja isikuvabadusele, õigust hankida ja levitada informatsiooni, kuid ka majandusllikke ja sotsiaalseid õiguseid, nagu näiteks õigus hankida tööd.

Kuidas kaaluda erinevaid huve?

Kaaluda, kumb on konkreetsel juhul olulisem – rahvuslik julgeolek või õigus informatsioonile – on raske ülesanne. Seetõttu on tehtud palju tööd, et seda protsessi lihtsamaks muuta. 12. juunil 2013 väljastasid 17 organisatsiooni ja viis akadeemilist keskust üle terve maailma kogumi printsiipe rahvusliku julgeoleku ja informatsiooniõiguse kohta. Neid põhimõtteid kutsutakse „Tshwane põhimõteteks” ja need arendati välja selleks, et anda juhiseid neile, kes tegelevad seaduste või sätete koostamise, muutmise või rakendamisega seoses riigi õigusega rahvusliku julgeoleku kaalutlustel teatud infot mitte avaldada või karistada sellise info avaldamise eest. Printsiibid põhinevad rahvusvahelistel ja regionaalsetel õigusaktidel ja standarditel, riikide praktikal, üldistel õiguse põhimõtetel ja ekspertide tööl.

Printsiip 10 ütleb, et informatsiooni tõsiste inimõiguste rikkumiste kohta ei saa mingil juhul saladuses hoida või muul moel piirata ning sellise informatsiooni avaldamine ei tohi olla karistatav. Sama kehtib ka kinnipidamisasutuste asukohtade, tuumarelvade olemasolu, vabaduse võtmise olukorras esinevate surmade, sõjalise sekkumisega seotud otsuste ja looduslike ressursside ekspluateerimise kohta. „Vilepuhujate” kaitseklauslid on eraldi välja toodud põhimõtetes 37-42. Piirangud kriminaalõiguslike sanktsioonide kehtestamisel informatsiooni avaldamise eest sisalduvad põhimõtetes 45-47. Allikate kaitset käsitleb põhimõte 48.[18]

Kokkuvõtteks – avaldamata jätmine on siiski erand

On äärmiselt tähtis, et võimalikult palju informatsiooni, mida valitsus valdab, oleks avalikkusele kättesaadav. See on vajalik, et inimesed saaks kujundada informeeritud arvamusi ja osaleda avalikes debattides. Nii toimub vajalik kontroll valitsuse üle, mille tulemusel muutub valitsuse tegevus avatumaks ja läbipaistvamaks ning vastutus hea halduse rakendamisel selgemaks. See võimaldab ajakirjanikel ja kodanikuühiskonnal paljastada korruptsiooni ja rikkumisi. USA riigikohtunik Louis Brandeis on märkinud: „Natuke päevavalgust on parim puhastusvahend”.

Valijaskonna adekvaatne informeerimine on hädavajalik, et valimised saaksid olla vabad ja õiglased. Oluline on ka ligipääs inimese endaga seotud infole, mis on oluline osa elementaarse inimväärikuse tagamisest. See võimaldab inimestel võtta vastu olulisi isiklikke otsuseid, näiteks meditsiini või finantsplaneerimise vallas.

Kuigi on juhtumeid, mis on vastuolulised ja sageli on keeruline otsustada, kas konkreetsel juhul on erandid info avaldamise osas rakendatavad või kaalub avalik huvi üles kahju, mis võib tekkida info avaldamisel, on siiski ka mõned asjad, mis on selged. Erandeid ei saa teha sellise info avaldamisel, mis puudutab inimõiguste rikkumisi või olukordades, kus toimub tõsine õiguste ja vabaduste piiramine.

Õigus informatsioonile on arenev õigus. Võime ainult loota, et jõuame ühel päeval sinnani, et valitsused järgivad seda täielikult isegi siis, kui see võib kahjustada võimulolijate poliitilisi või muid huve, mis ei ole kooskõlas avalike huvidega demokraatlikus ühiskonnas.

[1] https://www.article19.org/pages/en/freedom-of-information-more.html

[2] ICCPR Article 19 (2)

[3] UDHR Article 19

[4] ECHR Article 10 (1)

[5] The Public’s Right to Know: Principles on Freedom of Information Legislation available on: https://www.article19.org/data/files/pdfs/standards/righttoknow.pdf

[6] https://www.theguardian.com/commentisfree/2013/jun/18/edward-snowden-leaks-grave-threat

[7] http://www.newyorker.com/news/john-cassidy/why-edward-snowden-is-a-hero

[8] https://wikileaks.org/What-is-Wikileaks.html

[9] http://www.bbc.com/news/world-us-canada-10758578

[10] https://ccrjustice.org/sites/default/files/attach/2015/06/CCR%20Whistleblower%20Submission%20Final%20(2).pdf page 4

[11] Committee of Ministers of the Council of Europe, Protection of Whistleblowers, Recommendation

[12] Assembly Debate on 29 April 2010 (17th Sitting) (see Doc. 12006, report of the Committee on Legal Affairs and Human Rights, rapporteur: Mr Omtzigt). Text adopted by the Assembly on 29 April 2010 (17th Sitting), Arts. 6.2.3, 6.2.4. The Parliamentary Assembly also defended disclosures to the media made in good faith.

[13] European Parliament resolution of 4 July 2013 on the US National Security Agency surveillance programme, surveillance bodies in various Member States and their impact on EU citizens’ privacy (2013/2682(RSP)), para. 13.

[14] Committee of Ministers Recommendation, para. 6.

[15] Organization of American States, Text of the Draft Model Law to Facilitate and Encourage the Reporting of Acts of Corruption and to Protect Whistleblowers and Witnesses, OEA/Ser.L,SG/MESICIC/doc.345/12 rev. 2 (Mar. 22, 2013) [OAS Model Law], Art. 16 (“The authorities are obliged to protect the rights of those public employees and private citizens who report acts of corruption and, if necessary, to grant the additional protective measures indicated in this law.”); Art 17 (guaranteeing all whistleblowers legal assistance, and “permanent” protection from removal for public officials).

[16] African Union Convention on Preventing and Combating Corruption, Adopted by the 2nd Ordinary Session of the Assembly of the Union (July 11, 2003), Arts. 5.5-.6 (“State Parties undertake to . . . Adopt legislative and other measures to protect informants and witnesses in corruption and related offences, including protection of their identities [and] Adopt measures that ensure citizens report instances of corruption without fear of consequent reprisals.”).

[17] Report of the Special Rapporteur on the promotion and protection of the right to freedom of opinion and expression, Frank La Rue, U.N. Doc. A/HRC/23/40 (Apr. 17, 2013), para. 84.

[18] http://www.right2info.org/exceptions-to-access/national-security/global-principles

 

Toimetanud Mariann Rikka 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s