Rain Kooli: need noored seal laulukaare all olid puhas armastus

Rain Kooli on ehedalt ja ilusalt kirjutanud sellest, mida tähendab inimõiguste kultuur. Ja seda meie oma Eesti au ja uhkuse, laulu- ja tantsupeo näitel. Meie noored kehastasid sel nädalavahetusel seda, mis on tegelikult rahvuslik uhkus, armastus kodumaa ja üksteise vastu, kehastasid Eestit, kus ennekõike ollakse inimene. Rõõmsalt, avatud südamega, uhkelt, armastusega. Aitäh!

Rain Kooli

Noorte laulu- ja tantsupidu on selleks korraks lõppenud. Ja arvamuste paljususega õnnistatud Eestis on esitatud ka seekord – nii omaette kui ka avalikult – küsimus „miks meil seda vaja on?“

Või on esitatud ilma mingi küsimuseta väited „mõttetu üritus“, „igand“, „rahvuslus kohustuslikus korras“, „mul küll seda vaja pole“.

Olin kohal. Marssisin kaasa laulu- ja tantsupeo rongkäiguga ning veetsin terve eilse päeva peaaegu sõna otseses mõttes keset esinejaid ja koorijuhte. Seega püüan omal moel vastata neile, kes laulu- ja tantsupeo mõttekuse kahtluse alla seavad.

On tõsi, et kui me lahutaksime osa – väga väikese osa – oma laulupidude repertuaarist kontekstist ja vaataksime seda täiesti kõrvalseisja pilguga, võiks see pahatahtlikus tõlgenduses tunduda imelik.

Näiteks noorte laulupeol kõlanud Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi lugu „Isamaa ilu hoieldes“ oleks – kui see sirgjooneliselt võõrkeelde tõlkida – võimalik selle ründava vormi ja sõnade poolest võimalik tõlgendada agressiivsusena. Aga nagu ma ütlesin – vaid väga kontekstist välja rebitult. Sellegi loo sünniaeg ja sünnilugu on olulised ja nende arvestamata jätmine on pahatahtlik.

Jah, laulu- ja tantsupidu on oma loomuselt rahvuslik üritus. Me kuulsime noori inimesi skandeerimas laulukaare all „Eesti, Eesti!“ ja nägime sinimustvalgete lippude merd mitte ainult publiku seas, vaid ka lauljate käes. Aga ma küsin – ja siis?

See ei ole rahvuslus, mis kelleltki midagi ära võtab. See pole vaenulik, laastav, kedagi allasuruv või ennast pealesuruv rahvuslus.

See, mis kiirgas kõigist nende noortest, alates mudilaskooride esmaavastuse innust ja lõpetades ühendkooride pidurdamatu võimsusega ning noorte tantsijatega, kes laupäeval pöörasid sotsiaalmeedia enda kasuks tööle helgeimal võimalikul moel ja korraldasid ärajäänud etenduse asemel märksõna #tahantantsida all spontaanse tantsiva revolutsiooni Vabaduse väljakul…

Mu sõbrad, see oli puhas armastus.

Ja mitte ainult armastus oma kodumaa, armastus Eesti või eesti keele vastu. Isegi mitte ainult armastus laulmise või tantsimise vastu.

Ma tunnetasin seda iga rakuga pühapäeval, kui kümned tuhanded noored nõudsid ja said võimaluse laulda… mis laulda, hüüda, karjuda kogu ilmale oma selle peo vaieldamatut lemmikut, noore Rasmus Puuri Anna Haava tekstidele loodud uudisteost „Meie“.

Meie ei taha olla, ei ole 

vaikiv, ununev lehekülg 

aegade raamatus: 

meie otsaette on kirjutatud 

elusõna!

See oli puhas elujanu, armastus üksteise ja iseenda vastu.

See on selline armastus, mis on võimeline jaguma kõigile, võtmata kelleltki midagi ära.

See on selline armastus, mis ei lõpeta ühtki poliitilist liikumist, ei pane kinni ühtki venekeelset telekanalit, ei unista ühestki ründeretkest üheski ilmakaares. See ei sulge Nihilisti, ei jäta kedagi ilma sotsiaaltoetustest, ei raiu ühtegi remmelgat ega käsi ühelgi Euroopa suurlinnades skvottival eestlasest anarhistil kodumaale sõjaväeteenistusse tulla.

See on armastus, mis isegi ei sunni ühtki laulu- ja tantsupeoskeptikut oma vaateid muutma ning järgmisel korral kohale tulema.

Ja see armastus, head noored pidulised, on see, mille pärast meie teid armastame. Aitäh teile!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s