Mu õnn ja rõõm

Rain Kooli

Rain Kooli

Ideaalmaailmas võiks õnn ja rõõm olla võib-olla isegi selgesõnalisemalt põhiseaduse erilise kaitse all, leiab ERRi arvamustoimetaja Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.

Enamus meist vast mäletab, milliste sõnadega algab Eesti hümn: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm!“

Ka teises eestlastele olulises laulutekstis „Mu isamaa on minu arm“ tulevad kohe esimeses salmis vastu sõnad „sull’ laulan ma, mu ülem õnn“ ja „su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb“.

Õnn ja rõõm. Kaunid ja puhtad tunded. Päriselt on. Kuigi eesti keeles on ka neile negatiivsemat maiku andvaid vanasõnu ja keelendeid – näiteks väljend kahjurõõm või ütlemine, et ühe õnn on teise õnnetus – siis tõelisel kujul on õnn ja rõõm läbinisti head.

Kusjuures kurjategija rahulolu või alistaja nauding ei tähenda kunagi siirast õnne või rõõmu, kuigi need teinekord omavahel segamini aetakse. Hamburgis märatsenud meeleavaldajad, päid lõiganud ISISe terroristid, süütule naaberriigile kallale tunginud sõjardid või endast nõrgemaid peksnud võivad küll isekeskis juubeldada, aga tegelikult pole sellised olevused võimelised ehtsat õnne või rõõmu tundmagi.

Ühesõnaga, õnn ja rõõm. Need on eestlaste pühades tekstides ülimalt kõrgel kohal ja kuigi me põhiseadusest otseselt neid sõnu ei leia, on päris mitu põhiseaduse paragrahvi siiski seatud tagama õnne ja rõõmu võimalikkuse kõigile Eesti põhiseaduse alla käivatele inimestele (see tähendab nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele (PS  §9)).

Muu hulgas on kõik kaitstud diskrimineerimise eest rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Kõigil on õigus elule, aule ja heale nimele, isiku-, perekonna- ja eraelu puutumatusele, vabale eneseteostusele, tervisele, kodule, omandile, haridusele, loomingule, südametunnistusele, usule, mõtetele, arvamustele ja veendumustele.

Ning ei, millegagi neist ei saa põhiseaduse kohaselt vabandada õiguserikkumist – ehk seda kurjategija ettekujutuslikku õnne või rõõmu, mis tegelikult pole kumbagi.

Seega – kõigil seadusekuulekatel inimestel Eestis on õigus olla õnnelik ja rõõmus. Sest pole ju see umbmäärane isamaagi, kelle õnnest ja rõõmust me laulame, midagi muud kui inimesed, kes Eestiks nimetataval maa-alal on sündinud või kelle kodu praegugi siin on. Ilma nendeta – ilma kõigi teieta – oleks see lihtsalt üks maatükk mere ääres.

Ning kui õnn ja rõõm on siirad ja ehedad, pole kellegi õnn ja rõõm tegelikult kelleltki teiselt ära. Sest erineval mateeriast – või kas või ajast – pole õnn ja rõõm mingid piiratud konstantsed suurused. Kõigile jagub. Pigem on nii, et kus on, sinna tuleb juurde.

Seega võiksid ideaalmaailmas õnn ja rõõm võib-olla isegi selgesõnalisemalt olla põhiseaduse erilise kaitse all. Et keegi ei rööviks lapse õnne ja rõõmu, teatades talle, et tal pole eeldusi ühe või teise asjaga tegelemiseks; et keegi ei püüaks dikteerida kellelegi tema elamise viisi, püüdes teisi oma isiklikku maailmamudelisse suruda; ning et kõik mõistaks, et keegi pole ohustatud, kui see väike rahvakild siin maal õnnest ja rõõmust laulda võtab.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s