Inimõigustest ja inimõiguste kultuurist

Mariann Rikka, peatoimetaja

23915588_1940898652827826_6585903473957405771_n10. detsembril on rahvusvaheline inimõiguste päev. Sel puhul on hea lühidalt meenutada, mis need inimõigused on, miks nad on ja miks on need nii meie jaoks nii olulised. Olulisem veel on siiski inimõiguste kultuur ehk, dr. Joseph Wronka sõnu kasutades, „elatud teadlikkus“ inimõiguste alusväärtustest, mis väljendub meie igapäevases käitumises üksteise suhtes. Eleanor Roosevelt ütles juba inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise ajal, et oluline on, et deklaratsioonist saaks dokument mitte juuradoktorite, vaid eelkõige iga inimese, iga tavainimese (ordinary layperson) jaoks. Teisisõnu ütles Eleanor Roosevelt sedasama – olulisem kui inimõiguste normistik, õiguslik standard, on inimõiguste kultuur ehk inimõiguste igapäevane rakendamine meie endi poolt oma kodus, koolis, sõpruskonnas jne.

Inimõigused, võib öelda, on tänapäevane sekulaarne definitsioon sellest, mis on inimväärikus ehk mida on minimaalselt vaja selleks, et iga inimese inimväärikus tagada. Seetõttu on inimõigused oma olemuselt universaalsed ja kuuluvad igale inimesele sünnilt. Inimõigusi ei pea välja teenima, neid ei saa kelleltki ära võtta, need tulenevad lihtsast inimeseks olemise faktist, inimväärikuse kandmisest ja selle tagamise vajadusest. Sest ajalugu on näidanud, et inimene võib teha inimesele nii, et inimväärikusest ei jää alles midagi. Võim vajab piiramist, võim vajab väärtusi, võimul olijad vajavad meeldetuletust, et võim on neile antud tegutsemiseks inimeste huvides, mitte nende vastu. Kõigi inimeste, mitte ainult osade.

Inimõigused ongi ellu kutsutud nende kolme põhimõtte ja väärtuse – inimväärikus, võrdsus ja võimu toimimine inimeste jaoks – tagamiseks. Ilmselgelt ei ole see mõte uus. Inimõigused ei „tekkinud“ 1948. aasta 10. detsembril, kui võeti vastu inimõiguste ülddeklaratsioon. Inimõigused ei ole asi iseeneses, vaid – samuti nagu Jeesuse, Gautama, Muhammadi või nt Platoni õpetused – suunatud sellele, kuidas hoida ja parandada inimese ja inimkonna heaolu ning turvalisust.

Aga inimõiguste olulisus ja tugevus ei peitu ainult nende universaalses inimlikus sisus, vaid ka õiguslikus siduvuses, mis vähemalt kuigipalju ohjab poliitilist võimuvõitlust, võimu kuritarvitust ja kaitseb üksikisikut riigi eest. Kaugeltki mitte ideaalselt, aga siiski. Inimõiguste normid on (relvastatud jõu kasutamise keelu ja rahu säilitamise kohustuse kõrval) rahvusvahelise õiguse kõige üldtunnustatumad normid. Need kehtivad kõigi maailma riikide suhtes ja annavad üksikisikule õigusliku jõu riigi vastu, muutes üksikisiku rahvusvahelise õiguse subjektiks, mitte objektiks.

Kuid nii nagu Jeesuse või Buddha õpetuste puhul ja nagu Eleanor Roosevelt ilmekalt väljendas, sõltub ka inimõiguste realiseerumine eelkõige ikkagi inimestest endist. Inimõigused põhinevad inimväärikusel ja vastastikkusel austusel. Ehk teisisõnu, kuna inimväärikus ja sellest tulenevalt inimõigused on võrdselt kõigil inimestel, siis kaasneb iga õigusega kohustus austada teise inimese samasugust õigust, olenemata sellest, kas peame seda teist iinimest endaga sarnaseks või täiesti erinevaks, kas tema kaasasündinud omadused, usk või poliitilised veendumused meile meeldivad või mitte. Nii kaua, kui see inimene meie õigusi ja vabadusi ei kahjusta ega ohusta, ei ole alust ka tema vabadusi ja õigusi piirata.

Võttes näiteks Jeesuse ja Buddha omas ajas, siis vaatamata sellele, et Buddha provotseerivalt eitas oma ajas austatud jumalaid, ei tormanud India ühiskond teda represseerima ja kõrvaldama, vaid ta kutsuti arutlema, oma seisukohti põhjendama, vaidlema, väitlema. Ikka selleks, et selle käigus jõuda lähemale tõele. Indias, kus nagunii jumalaid oli igale maitsele, polnud sellest midagi, kui oma spirituaalses arengus, jumalikkuseni jõudmisel erinevate jumaluste poole pöörduti. Mis seal siis ikka, kui keegi virgus hoopiski jumalaid eitades. Mis Jeesusega juhtus (kes muide ei eitanud jumala olemasolu ega solvanud kuidagi usklikke, vaid lihtsalt seadis kahtluse alla teatud usu sildi all tehtavad tegevused), me teame.

Inimõiguste kultuuri loomisse ja hoidmisse saab panustada iga inimene väga otseselt. Viimase aja pehmelt öeldes taandarenevale arutelukultuurile vaatamata, jääb loota ja tegutseda selle nimel, et käituksime tänases mitmekesises ja mitmekesistuvas ühiskonnas üksteise suhtes nii, nagu India käitus Buddhaga, mitte vana Iisrael Jeesusega. Austades ja aktsepteerides iseennast ja teisi, suheldes, julgedes eksida ja ka oma seisukohta ümber kujundada, nähes teises inimeses ja iseendas inimest, mitte inimkuju võtnud arvamust või seisukohta. Ka väljaspool Arvamusfestivali.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s