“Must kuld” – ehk juuksetööstuse varjupool

Evelyn Höglund, rootsi ja inglise keele õpetaja

Kuna ma ei ole kunagi mõelnud hankida omale juuksepikendusi ega -paksendusi, nagu pole mul ka haiguse tagajärjel või muul põhjusel vaja läinud loomuliku väljanägemisega parukat, ja et ma üleüldse üliharva juuksuri juurde satun (mida ilmselt ka mu välimus reedab), siis on mul aastakümneid õnnestunud elada õndsas teadmatuses juuksetööstuse telgitaguste osas.

Minu silmad avas episood telesaatest Uppdrag Granskning (Rootsi uuriva ajakirjanduse lipulaev. Episoodi teemaks oli globaalselt arvestuslikult $500 miljardit[1] aastas pööritav juuksetööstus. Ei-ei, jutt ei käi juuksehooldusvahenditest, vaid inimjuustest, mida sajadtuhanded juuksurisalongid üle maailma valdavas osas luksuslikeks juustepikendusteks ja –paksendusteks kasutavad.

Juuksepikendusi on kasutatud läbi aegade, aga ühe eduka juuksesalongi omaniku sõnul kasvas see näiteks Ühendkuningriikides hüppeliselt umbes 15 aasta eest, kui moeikoon Victoria Beckhami lühike poisipea asendus üleöö pikkade kiharatega. Tänaseks on eriti suurlinnades saanud juuksepikendustest pigem norm kui anomaalia. Et tegemist on väga kalli teenusega (juuksepikendus võib olenevalt juukse kvaliteedist ning kinnitusmeetodist maksta sadu, isegi tuhandeid eurosid), ei paista kohutavat moeteadlikku klientuuri.

Kust need tonnideviisi juukseid, mida jõukad inimesed omale pähe kleebivad, pärit on? Erinevad allikad väidavad, et põhiliselt Indiast, Hiinast, Brasiiliast ja Ida-Euroopa vaesematest riikidest, teiste hulgas Ukrainast ja Venemaalt[2].

2003. aastal „naljatles” Victoria Beckham: „Minu juuksepikendused on pärit Venemaa vangidelt, nii et mul on peas Venemaa vangla H-sektsioon”, mispeale ei läinud kaua aega, kui selgus, et Venemaal ei ole haruldus, kui tõepoolest pügataksegi naisvangide päid vägisi paljaks ning juukseid müüakse juuksesalongidele.

Paljud naturaalseid juukseid vahendavad ettevõtted väidavad, et nende juuksed on „eetilised“ ehk et neile, kes oma juuksed maha müüvad, makstakse korralikku tasu või et vähemasti ei ole kedagi juuste mahalõikamisele sunnitud. See eetilisusemõiste paistab aga väga laialivalguv olema.

Eelpool mainitud Rootsi teleajakirjanikud sõitsidki Indiasse, et kontrollida nende väidete paikapidavust. Paistab, et „eetilisteks“ peetakse juuksetööstuses eelkõige India templitest pärit juukseid, mille üldjuhul puruvaesed hindud ohverdavad jumalatele lootuses, et jumalad neile head õnne tooksid, nende viljasaaki kaitseksid, pereliikmeid haigustest parandaksid jne. Vaesed inimesed – nii mehed, naised kui lapsed – maksavad templites istuvatele juuksuritele peale selle eest, et need nende juuksed maha lõikaks.

Teiste hulgas intervjueerisid Rootsi ajakirjanikud perekonda, kes pühakotta oma juukseid loovutama oli saabunud. Välimuse järgi umbes 4- ja 5-aastastel tütardel olid olnud tuulerõuged ning surmahirmu tundnud pere oli andnud lubaduse ühele perepea väitel „väga võimsale“ jumalale, et kui see nende lapsed sellest „ohtlikust” haigusest ära parandab, ohverdab kogu pere oma juuksed temale. Lapsed said tuulerõugetest (loomulikult) terveks ja seal nad nüüd siis kõik olid – valmis jumalale ohvrit tooma. Seda ainsat ohvrit, mis selle pere võimuses on, sest nende omandis ei ole mitte midagi muud väärtuslikku peale oma füüsilise ilu.

Ühe Eesti ilusalongi kodulehelt leidsin järgmise tutvustuse: „Esimene kategooria on kõige kõrgemast kvaliteedist India rituaal juuksed, mis on lõigatud vabatahtlikelt juuksedoonoritelt, kes loobuvad juustest vabatahtlikult ohverdades oma juuksed zestina oma jumalale ja kes on täielikult teadlikud, et nende juuksed leiavad läänemaailmas taaskasutust parukate ja juuksepikenduste tööstuses. Nad teavad et raha, mida tempel saab nende juuste müügist, kasutatakse heategevuseks, et arendada nende ühiskonda. Seda ümberlükkamatut fakti on korduvalt dokumenteeritud ajakirjanike ja uuriva ajakirjnduse poolt.”

Usun ja loodan, et nimelt too ilusalong seda „ümberlükkamatut fakti“ oma algallikate kohta ise kontrollinud on, kuid Rootsi ajakirjanikud oma saadet tehes kahjuks inimeste sellekohasest kõrgest teadlikkusest kinnitust ei saanud. Kui nad küsisid templikülastajatelt, kas nood teavad, mida nende kiharatega pärast jumalatele ohverdamist tehakse, oli vastus „ei“. Tõenäoliselt on Indias inimesi, kes on teadlikud, et nende juuksed näiteks Euroopa, USA, Austraalia ja Lõuna-Aafrika jõukate inimeste peas lõpetavad, aga pole põhjust arvata, et see on laialtlevinud info kõikide vaeste ja kirjaoskamatute seas, nagu ülaltoodud ilusalongi veebilehekülg kindla veendumusega väidab.

Vanasti olevat ohvriannid templi taga lihtsalt ära põletatud, nüüdseks on sellest saanud ülitulus äri. Näiteks võib pühakoda ohvrijuuste pealt teenida miljoneid dollareid aastas. Templid väidavad, et osa sellest rahast läheb kohaliku kogukonna toetamiseks, koolide, haiglate ja muu tegevuse abistamiseks. Samas kohtavad Rootsi ajakirjanikud templi ukse ees näljaseid inimesi, kes neilt süüa anuvad.

Templid müüvad juuksed vahendajate kaudu edasi sadadesse vabrikutesse üle India, kus tuhanded töötajad, valdavas enamuses naised, neid juukseid hommikust õhtuni sorteerivad, kammivad, puhastavad täidest, komplekteerivad, pesevad, värvivad… Naiste väitel, kellega Rootsi ajakirjanikel rääkida õnnestus, teenivad nad ca 60–70 eurot kuus. Naised istuvad kuumades tööstusruumides ilma konditsioneeri ja ventilaatorita, sest need keerutaks õhus ringilendlevaid karvu naistele ninna-suhu ning paneks neid pidevalt köhima-aevastama. Selle vältimiseks istuvad nad lihtsalt tundide kaupa iga päev „saunas“ ja sorteerivad sadade tuhandete inimeste mahalõigatud, aga ka juukseharjadest ja juuksurisalongide põrandatelt kokkukorjatud juukseid. Kaamera näitab lähipildis, kuidas higi ojadena mööda naiste laupa ja kaela voolab.

Vabrikuid juhivad igal astmel mehed. Nemad istuvad õhkkonditsioneeriga kontorites ning räägivad ajakirjanikele, kuidas nende töötajad, kes on pärit vaestest küladest ning ei oma tööturul mingeid muid võimalusi, on rahul ja õnnelikud oma töö ja palga üle. Küsimusele, miks vabrikupõrandal ainult naised töötavad, vastab meesülemus: „Naised tunnevad juukseid paremini“. Hiljem siiski tunnistab, et naised töötavad väiksema palga eest kui mehed. Need naistöötajad, kellega ülemuste kiivast valvamisest hoolimata ajakirjanikel salamisi jutule pääseda õnnestub, väidavad, et neil ei ole valikut ning nende palgast ei piisa sugugi äraelamiseks. Olgu öeldud, et ametlik miinimumpalk Indias on 230 eurot kuus. Nood naised saavad sellest vaid murdosa.

Rootslastel õnnestub külastada kolme vabrikut. Erinevalt mujalt, kannavad ühes vabrikus põrandal juuksekuhjade kohal rätsepistmes koogutavad naised nina-suumaske. Hetkeks tärkab televaatajal lootus, et on ka inimlikumate töötingimustega juuksevabrikuid. Töötajaid ülemuste valvsa pilgu alt eemal usutledes selgub aga, et need maskid oli naistele kätte jagatud samal hommikul, enne teletiimi saabumist, ning nende igapäevaste töövahendite hulka kaitsemaskid ei kuulu.

Ajakirjanik küsib noorelt neiult, kes templis just oma imekaunist pikast juuksest loobunud on ning kohmetunult oma kiilaspead kompab, mis tunded teda valdavad. Neiu naeratab häbelikult, kehitab õlgu, väldib pilku ning lausub lõpuks: „Külm on“, hoides samas tagasi pisaraid, mis vaikselt silmi kogunevad. Tema juus oli kõik, mis tal oli, see oli kogu tema ilu ja naiselikkuse kehastus. Nüüd on see topitud kinnisesse annetuskasti, kus see lebab läbisegi tuhandete teistega. Jah, ta annetus oli siiski vabatahlik – jumalatele olevat seda vaja.

Räigelt ebaproportsionaalne töötasu, füüsiliselt kurnavad töötingimused, pidev hirm töökoha kaotuse pärast, õiguste puudumine näitavad ilmselgelt, et isegi, kui juuste annetamiseks ei kasutata füüsilist vägivalda, ei tee see ohver kaugeltki igaüht ses tööstuses õnnelikuks. Kõik see on osa hinnast, mida juuksepikenduse eest ilusalongis maksta tuleb. Ja maksjatest ei paista tõepoolest puudust olevat. Võltsjuustest on saanud vankumatu osa kaasaegsest pop-kultuurist.

Juuste ajaloo asjatundja, kultuuriajaloolane Caroline Cox leiab The Guardiani usutluses[3], et asjaolu, et juuksepikendused ja -paksendused ei näe tingimata välja kui loomulik juus, peegeldab seksitööstuse mõjusid meie ettekujutlustele, milline peaks üks naine välja nägema: „Mood on juba väga pikka aega ülistanud võltslikkust. Võltspäevitus, võltshambad, võltsrinnad ja võltsküüned – ja kõige selle juurde kuuluvad ka võltsjuuksed. Ilu kogu mõte väljendub [nüüd] kunstlikkuses ning loomulikkusest loobumises – iga ihukarva ära vahatamises ning samas kunstkarvade pähe tekitamises.“

Cox leiab, et “juuksepikendused peegeldavad ka regressiivset suhtumist naiste rolli ühiskonnas. Kui naised püüavad oma rolli muuta, muutub nende soeng lühikeseks ja šikiks nagu 1960- ja 1920-ndatel, kuid kui soorollid muutuvad traditsioonilisemateks, tulevad kunstjuuksed pildile.“

„Musta kulla“ teekond luksuslikesse ilusalongidesse on pikk ja keeruline ning ilmselgelt mitte vaba inimkannatustest. Seda ei tohiks ära unustada, kui järgmine kord isu juuksepikenduste järele peaks tekkima.

[1]  http://www.huffingtonpost.com/antonia-opiah/the-changing-business-of-_b_4650819.html
[2]  https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2012/oct/28/hair-extension-global-trade-secrets
[3] https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2012/oct/28/hair-extension-global-trade-secrets

 

Toimetas Mariann Rikka

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s