Juuniküüditamise aastapäev: millest räägib mälestus läbi õhupallipisarate?

Mariann Kiidron

davMa istun ja vaatan pisarate merd, nautides hommikust cappucinot. Pisaratest on saanud meri helesiniste kergete õhupallide näol väljakul, mille nimi on Vabadus. Mitte Võit, vaid Vabadus. Ma istun ja tajun, milline privileeg see on. Ma tajun, kuivõrd ei ole see iseenesestmõistetav, et saan seda täna teha – vaadata helesinistest õhupallidest pisaraid vaba Eesti pealinnas päikselisel väljakul.

Ma kõnnin neist õhupallipisaraist läbi ja mõtlen, kui oluline on, et need ei ole mustad nagu sünge surm või punased nagu veri. Või punased nagu selle kuritegeliku riigi ja võimu lipp, mille tõttu see pisarainstallatsioon täna üles on seatud. Need on helesinised nagu silmavesi, mis vabastab valu ja puhastab hinge. Nagu taevas, mis täna on just sama värvi ja kuhu võime kujutleda neid täna mälestatavate inimeste hingi olevat suundunud.

Ma mõtlen, et kõik need veidi enam kui 10000 Eesti inimest, kellest enamus naised, lapsed (kolmandik) ja vanurid, kes 14. juunil 1941 oma kodudest küüditati, on leidnud oma koha seal helesinises taevas, rahus ja soojas valguses, just nagu täna siin Vabaduse väljakul. Ja ma mõtlen, kui oluline on neile ja meile täna, et me seda hoiaks, seda valgust, soojust ja vabadust. Et me mäletaks, alati, kuid mäletaks, vaadates tulevikku, nii et pisarad oleks helesinised ja kerged, tuues andestamist ja mõistmist, mitte uut vihkamist. Tooks inimlikkust ja vabadust, mis riigi tasandil leiab oma väljenduse inimõiguste ja demokraatia austamises ja edendamises – riigis, kus iga inimene on oluline.

Ja ma mõtlen, kust saab selline riik alguse, mida on selleks vaja. Vastus ei ole muidugi üllatav – see saab alguse igast üksikust inimesest. Olles veidi uurinud inimsusevastaseid kuritegusid ja seda, kuidas taolised režiimid nagu natside oma või NSVL on saanud tekkida, olen mõistnud, et selle taga on väga üldiselt öeldes inimlik loomus. Kui ühiskonnast arvestatav osa poleks kaasa läinud või vaikinud, poleks need režiimid võimu saanud ega selliste õudusteni jõudnud. Seesama võib juhtuda ka täna ja siin või kusiganes.

Aga see on seesama inimlik loomus, millest tuleb ka kaastunne, kangelaslikkus ja andestamisvõime. Psühholoogina tean, kui oluline on kontakti loomine ka oma varjukülgedega, iseenda tundmine ja armastamine, ka neis varjukülgedes. Nende eitamine või vägivaldne alla surumine ei muuda neid olematuks, vaid lihtsalt ebateadlikuks. Muuta on midagi võimalik aga ainult teadlikult tasandilt.

Meil on täna Eestis kõik võimalused, et olla mina ise, end teostada just soovitud moel. Selleks on vaja vaid ise julgeda ja tahta tegutseda, julgeda otsida toetust. Ja ise toetada. Jah, ma usun, et kui iga inimene seda teeks, siis on tõesti võimalik, et pisarate meri jääb õhupallideks ja väljaku nimeks jääb Vabadus. See ongi võit. Tõeline, mitte Pyrrhose võit.

Las need inimesed ja nende mälestuseks üles seatud õhupallid tuletavad meile siis täna meelde, et parim, mida Eesti heaks ja nende mälestuseks teha saame, on olla ise vaimselt terved. Ainult inimene, kes on ise vaimselt terve, end teostab, endast hoolib, saab teha sedasama teiste suhtes. Ainult inimene, kes austab ja armastab ennast, saab samamoodi suhtuda teise. Ja nii ei jäägi muud üle, kui tõdeda vana iseenesestmõistetavat tõde: kõik algab minust endast. Olgu siis igaühe suurim missioon siin elus olla parim versioon iseendast, hoida iseend ja oma lähedasi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s